geograafilised koordinaadid: 58.76582 24.31994
15. augustil viis ENSV MGB 2.N osakonna üksus läbi operatsiooni bandiidi vahistamiseks Saua talus, Vigala vallas, Läänemaal. Olles ümberpiiratud, sooritas bandiit enesetapu. Niimoodi on kirjeldatud arhiivisäilikus Annus Peetmanni, varjunimega Propagandaminister, hukkumist. Peetmann käis Saua talus raadiot kuulamas ja informatsiooni kogumas. Kuuldud uudised oli ta kirja pannud vihikusse, et need võimalikult täpselt oma kamraadidele edastada. Surnukeha läbiotsimisel leiti erinevaid dokumente (muuhulgas Relvastatud Võitluse Liidu (RVL) käise-embleem), mille hulgas oli ka Kivinuki küla elanike Linda ja Liia Valk’i poolt kirja pandud vaikimistõotus. Valkude ülkuulamisel julgeoleku poolt selgus, et bandiitide suvelaager, kus neid ähvardati ja tõotus võeti, paikneb Kivinuki (tänane Pallika) külast nelja kilomeetri kaugusel. Loomulikult üritati kohe ära kasutada avanenud võimalust RVLi keskuse tabamiseks ja juba 16. augusti öösel suunduti, ühte Valkudest teejuhina kasutades, Kesu rabasse. Operatiivgrupp piiras metsalaagri ümber, kuid metsavendi seal enam ei olnud. Vaatlusel järeldati, et tagaotsitavad olid juba päev või paar varem lahkunud. Metsavennad olid suundunud Kesu rabast edasi Oese küla lähedale, Tõnumaa raba serva, paari kilomeetri kaugusele Vana-Vigala raudteejaamast. Seal hakati rajama uut punkrit Soevahe metsa. Pole küll päris kindel, kas tegemist oli täiesti uue ehitisega või kasutati mõnda vanemat, näiteks Saksa okupatsiooni aegset punkrit. Nimetatud rabast pole kaugel ei Põrgupõhja punker ega ka Illaste raba, millest 1945. aastal leiti kaks punkrit, mis julgeoleku poolt hävitati. Raske on öelda, kas ja kui palju neid punkreid selles piirkonnas veel oli. Mõnevõrra etteruttavalt võib lisada, et Soevahe punkrit rünnati sama aasta 25. novembril, siit leiti eest ainult punkrit valvanud Annus Peetmanni vend Jüri ( varjunimed Vanapagan, Suur Jüri), kes aga ei soovinud alla anda ja alustas ründajatega tulevahetust, mille käigus ta hukkus. On räägitud, et Suure Jüri laipa üritati hiljem Araste tee ääres põletada, see aga ei õnnestunud, sest mees oli varjunime vääriliselt suurt kasvu. Poolpõlenud laip olevat jäetud ööseks tee äärde, kust seda aga hommikul enam eest ei leitud. Küllap hoolitsesid omad inimesed metsavenna põrmu matmise eest.