geograafilised koordinaadid: 58.71063 24.36752
12. juulil 1925.a Vigala kirikunõukogu istungi protokollist on loetav: „Lõpuks herra Kamarik paneb ette täiskogule ette panna mälestuse märki panna Ilmasõjas ja Vabadusesõjas langenute sõduritele“ Järgnesid aastad täis planeerimist ja ühtlasi Eestitki raputanud ülemaailmset majanduskriisi, kuid kohalike inimeste visadus viis sihile. 1932 aasta sügiseks kerkisid torni müürid 9 meetri kõrguseni üle maapinnna ja ehitis kaeti talveks ajutise katusega. Niipea, kui ilmad lubasid, jätkusid tööd järgmisel aastal uue hooga ja maikuuks jõuti lõpetada torni kiviosa ladumine. 25. Juulil 1933 arvas kohale tulnud komisjon, et kirikutorni avamiseks takistusi ei ole. Järgnenud pühapäeval, 30.juulil 1933 leidis aset pidulik avamistseremoonia. Selleks puhuks trükiti omaette laululeht, kuhu olid kantud kõigi Vigala kihelkonnast pärit langenute nimed. Vigala kihelkonna rahva, koguduse ja õpetaja ammune soov oli täitunud ja kivisse raiuti meenutuseks tulevastele põlvedele „Selle torni on püstitanud Jumala auks ja vabaduse tähiseks – tänulik Vigala rahvas. Sõjajärgsed Nõukogude võimu taaskehtestamist saatnud aastad mõjutasid nii kogudust kui Vigala inimesi. Õpetaja Põld saatis konsistooriumile 23. juunil 1949.a kirja, milles teatab üheksa inimese nimed, kes nõukogust on välja langenud „ümberasumise tõttu“. Kuigi esialgu oli Vigala torn-ausammas püsinud rahus ja seda ei proovitud hävitada (kui kõrvale jätta 1941. aasta suvel ühe hävituspataljoni liikmete tegevus, kes röövis ja rüüstas ka meie kirikut) siis 1950ndaks aastaks tõusid pinged esile. Ajalehes Läänlane rünnati mälestusmärki teravalt sõnastades: Vigala kiriku ukse kohal on veel üleval mälestusmärk, mis kujutab kodanluseaegset sõjaväemundris meest, kes toetub mõõgale. Kohalikule elanikkonnale on seda võõras vaadata. Jutte mahavõtmisest on palju olnud, kuid paraku ei ole veel jõutud tegudeni“. Vigala koguduse juhatus vastas küll viitega muinsuskaitsele, et kogudus ei tohigi mahavõtmist otsustada ja kirik on muinsuskaitse all, kuid 20. oktoorbil 1950 saatis koguduse juhatus ajalehele uue kirja, millest teatas et „kuju millest arvustavalt oli kirjutatud teie lehes nr 116, on Vigala kiriku küljest kõrvaldatud 13. oktoober 1950). Kirikutorni fassaadil asuv Vabadusrist muudeti kattepleki abil kreeka risti taoliseks. Alles jäid aga graniidist nimetahvlid. Õpetaja Põld kirjutas 19.september 1950 konsistooriumile:
Vigala kiriku torni väliskülgede sisse olid müüritud tahvlid, milledel olid 1905 a ohvrite, I maailmasõjas langenute ja 1918-1920 a klassisõjas langenute nimed. Mälestustahvlid olid ainulaadsed Eesti ja ei kandnud sellist klassivõitluse iseloomu kui teised mälestusmärgid ja siia on kantud kõigi Vigala koguduse liikmete nimed, kes olid kuidagi ebatavalistes oludes surnud. Siiski, arusaamatuste vältimiseks on need tahvlid lubjaga kaetud 1948.a novembri algusest peale. Järgnenud aastakümnetel tuli lubjakihti tahvlitel aga korduvalt uuendada. Iseäralikult kombel just 24. veebruari, 23. juuni või 24. detsembri paiku. Rahvas ei unustanud. Kodust ära viidud Sõdur ja Talumees jõudsid oma endisele kohale tagasi alles 1988 aastal. 11. mail oli see päev, kui tsiteerin „Vapustas väike Vigala tervet Eestit, ennistades esimesena oma vabadussõja mälestusmärgi. Loetud nädalate järel järgnesid järjest enamad ja enamad kohad üle maa“. Õpetaja Preegli, koguduse ja ehituskooperatiiv Erna abil sai ajaratas endale ringi peale. Ennistamise järgselt paigaldati torn-ausambale täiendavad tahvlid teises maailmasõjas ja repressioonide tõttu surnud Vigala inimestele. 06.09.2014 avati Eesti Endiste Metsavendade Liidu eestvedamisel Vigala Maarja kiriku seinal hukkunud Raplamaa metsavendade mälestustahvel.